Vandeadvokaat Gretta Oltjer-Timbergi artikkel “Tööohutus paberil, vastutus praktikas” (ilmnud Finants- ja õigusajakirjas RUP) käsitleb ehitusplatsi traagilise surmaga lõppenud tööõnnetuse kohtuasja (nr 1-25-2925) valguses küsimust, kellele ja millistel alustel saab omistada vastutuse tööohutusnõuete rikkumise eest. Kuigi ehitussektori tööõnnetuste statistikast võib jääda mulje olukorra paranemisest, näitavad järelevalvetulemused jätkuvalt ulatuslikke ja süsteemseid puudusi.

Artikli keskne sõnum on, et tööohutus on täidetud alles siis, kui töötaja mõistab tegelikult tööga seotud riske, mitte üksnes siis, kui dokument on allkirjastatud. Tööandja peab tagama sisulise ning töötajale arusaadavas keeles väljaõppe ja juhendamise. Formaalne allkiri paberil ei asenda tegelikke oskusi ega vabasta tööandjat sisekontrolli ja järelevalve kohustusest.

Samal ajal selgitas Tallinna Ringkonnakohus, et tööandja koolitamata jätmine ei vabasta töötajat isiklikust vastutusest. Kui töötaja teab varem õpitu või kogemuse põhjal õiget töövõtet, kuid otsustab ohutusnõuet teadlikult eirata, vastutab ta nõuete tahtliku rikkumise eest.

Kohtupraktika rõhutab ka seda, et karistusõiguslikku vastutust ei saa rajada tagantjärele oletusele, et keegi pidi platsil vastutama. Tavatöötajat ei muuda töödejuhatajaks ega vastutajaks mitteametlik autoriteet, parem keeleoskus ega juhtkonna korralduste edastamine. Vastutuse omistamiseks tuleb alati tuvastada konkreetse isiku ametlik tegutsemiskohustus, pädevus ning otsene seos tekkinud tagajärjega.

Lisaks võivad sama tagajärje eest vastutada mitu isikut koos, sest ühe töötaja eksimus ei välista teise osalise vastutust ühises riskiahelas. Kokkuvõttes peab tööohutus toimima selge süsteemina juba enne õnnetust, mitte olema tagantjärele konstrueeritud paberimajandus.

Täpsemalt saab lugeda siit.